Alates 15. jaanuarist 2018 jõustus äriseadustiku muudatus, mille kohaselt peavad kõik Eesti äriühingud, kelle juhatus asub välisriigis, st juhatus tegeleb ühingu igapäevase juhtimisega väljaspool Eestit, määrama endale Eestis kontaktisiku.

Kontaktisikule peab olema võimalik Eestis kätte toimetada ettevõtja menetlusdokumente ja ettevõtjale suunatud tahteavaldusi. Seejuures võrdsustatakse dokumentide ja tahteavalduste kättetoimetamine kontaktisikule kättetoimetamisega äriühingule.

Kontaktisikuks saab uue regulatsiooni kohaselt määrata üksnes notari, notaribüroo, advokaadi, advokaadibüroo, vandeaudiitori, audiitorettevõtja, mitteresidendi maksuesindaja maksukorralduse seaduse tähenduses või rahapesu ja terrorismi tõkestamise seaduse §-s 8 nimetatud usaldusfondide ja äriühingute teenuse pakkuja. Erandina saab kontaktisikuks määrata juhatuse või seda asendava organi liikme, osaniku, aktsionäri või prokuristi juhul, kui nende elukoht on Eestis. Kontaktisiku aadress loetakse äriühingu aadressiks.

Kontaktisiku määramata jätmisel võib registripidaja otsustada äriühingu sundlõpetamise või välismaa äriühingu filiaali kustutamise, kuid seda alles siis, kui äriühing või filiaal jätab kontaktisiku määramata ka pärast registripidaja vastavasisulise määruse saamist.

LegisPro OÜ kui pakub kooskõlas äriseadustikuga kontaktisiku teenust välisriigis asuva juhatusega Eesti äriühingutele. Kellel on huvi kontaktisiku teenuse vastu, palume ühendust võtta e-posti aadressil info@legispro.eu.

Oma 19.11.2014 otsuses nr 3-2-1-100-14 pidas Riigikohus põhimõtteliselt võimalikuks määrata lapse ja vanema suhtlemise korraldamiseks vahendaja erieestkostja näol ega välistanud erieestkostja määramist ka olukorras, mil määratakse kindlaks vanemate suhtluskord lapsega.

Praegusel juhul on maakohus erieestkostja määramist põhjendanud asjaoluga, et erinevad meetmed, mida kohus on kohaldanud isa ja lapse suhtlemise võimaldamiseks, pole tulemusi andnud ning ema on järjepidevalt rikkunud lapse õigust isaga suhelda. Lapse heaolu tagamiseks piiras maakohus ema isikuhooldusõigust küsimustes, mis puudutavad lapse ja isa suhtlemist, võttes lapse ja isa suhtlemist puudutavas küsimuses temalt otsustusõiguse ja määrates isa ja lapse suhtlemist korraldama erieestkostja.

Faktilised asjaolud ja Maakohtu lahend

1. Lapse ema esitas 3. jaanuaril 2013 Harju Maakohtule avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks alaealise lapse suhtes ja hooldusõiguse täielikuks üleandmiseks emale ning lapse ja lapse isa senise suhtluskorra lõpetamiseks.Lapse ema avalduse kohaselt leppisid vanemad pärast pikka kohtuvaidlust 18. oktoobril 2012 kokku lapse hooldusõiguse ja suhtlemise küsimustes. Juba esimesel nädalavahetusel oktoobris pärast kohtumääruse täitmisele asumist ei toonud isa last õigeks ajaks tagasi. Novembris oli isa aegadel, mil ta pidi lapsega kohtuma, ilmselgelt joobes ja lapsega kohtuma ei ilmunudki. 22. detsembril sai isa lapse enda valdusse ja avalduse esitamise aja seisuga 3. jaanuaril 2013 on lapse viibimiskoht emale teadmata. Lapse ema on pöördunud lapse tagasisaamiseks politseisse ja lastekaitseametnike poole. Lapse emale sai teatavaks, et isa viibib lapsega Soomes, ja lapse ema esitas lapseröövi avalduse Justiitsministeeriumile.
2. Lapse isa esitas 4. jaanuaril 2013 Harju Maakohtule taotluse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja lapse hooldusõiguse täielikult isale üleandmiseks. Alternatiivselt taotles ta vanemate ja lapse suhtluskorra määramist.Lapse isa väitel lõppes poolte kooselu augustis 2010. Laps jäi elama emaga ja isa jätkas lapsega suhtlemist. Lapse emal on tõsised alkoholiprobleemid. Tal esinevad kahenädalased joomaperioodid, mille ajal ta ei suuda tagada lapsele vajalikku hoolitsust. Lapse ema joomaperioodide ajal on laps elanud päevi ja nädalaid isa juures, isa on lapse eest hoolitsemisega väga hästi hakkama saanud.
3. Eestkosteasutus leidis, et ainuhooldusõiguse andmine kummalegi vanemale ei ole põhjendatud, mõlemal vanemal on lapsega tugev emotsionaalne side ja lähedussuhe.
4. Lapsele riigi poolt määratud esindaja leidis, et vanemate ühist hooldusõigust tuleks jätkata.
5. Harju Maakohus määras 31. oktoobri 2013. a määrusega, et ema ja isa ühist hooldusõigust lapse suhtes tuleb jätkata. Maakohus lõpetas ema otsustusõiguse lapse suhtes lapse ja isa suhtlemise korraldamisel ning määras lapsele lapse ja isa suhtlemise korraldamiseks erieestkostja, kelleks on lapse igakordse eestkosteasutuse pädev ametnik. Ema ja isa avaldused ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse avaldajale üleandmiseks jättis maakohus rahuldamata, kuid rahuldas isa taotluse lapse ja vanemate vahelise suhtluskorra määramiseks.
6. Maakohus leidis, et ema on rikkunud lapse isikuhooldusõigust selliselt, et teeb järjepidevalt takistusi isa ja lapse suhtlemisele. Samuti ei ole lapse ema läinud kohtu määratud perelepitusele, mis aitaks vanematel paremini ühist hooldusõigust teostada. Kohtumenetluses ei ole ilmnenud põhjuseid, miks peaks lapse ja isa suhtlemist takistama. Lapse heaolu tagamiseks tuleb tema ema isikuhooldusõigust piirata nendes küsimustes, mis puudutab lapse ja isa suhtlemist. Maakohus määrab lapsele tema ja isa vahelise suhtlemise korraldamiseks erieestkostja, kelleks on lapse eestkosteasutuse pädev ametnik.
7. Maakohus määras kindlaks ka vanemate ja lapse suhtlemise korra, sh reguleeris suhtlemist selliselt, et ema ei tohi lapse juuresolekul joobes olla ning laps antakse üle isale juhul, kui ema on joobes.Menetlus Ringkonnakohtus

    

8. Lapse ema esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja uue määrusega rahuldada ema avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Lapse isa vaidles määruskaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ning maakohtu määruse muutmata.
9. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 27. märtsi 2014. a määrusega määruskaebuse osaliselt, tühistas maakohtu määruse p-d 2, 3 ja 4, millega maakohus oli määranud lõpetada ema otsustusõiguse lapse suhtes lapse ja isa suhtlemise korraldamisel ning määranud lapsele lapse ja isa suhtlemise korraldamiseks erieestkostja, kelleks on lapse igakordse eestkosteasutuse pädev ametnik.
10. Lapse isa esitas Riigikohtusse ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määruse tühistada osaliselt.Riigikohtu otsus

     

11. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu tõlgendus erieestkostja määramise võimaluse kohta PKS § 209 lg 1 alusel on liialt kitsendav. PKS § 209 lg 1 võimaldab isikule, kes on vanema hoolduse all või kellele on määratud eestkostja, määrata erieestkostja nendeks toiminguteks, mida vanemad või eestkostja ei saa teha. Eelkõige määratakse erieestkostja päritud või kinkena saadud vara valitsemiseks, kui pärandaja või kinkija on määranud, et vanemad või eestkostja ei tohi seda vara valitseda.Riigikohus on erieestkostja määramise küsimust käsitlenud ülalviidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12 tehtud lahendis. Nimetatud asjas taotleti suhtluskorra määramist olukorras, kus laps ei tundnud oma bioloogilist isa, kes oli esitanud suhtluskorra kindlaksmääramise avalduse. Riigikohus leidis, et sellises olukorras on kohtul õigus määrata PKS § 209 lg 1 alusel vanema ja lapse suhtlemise korraldamiseks vahendaja ehk erieestkostja, kelle ülesandeks on vanemaid ja last tundma õppida ning otsustada paindlikult lapse heaolu ja kõiki asjaolusid arvesse võttes, millal ja kus laps lahus elava vanemaga kohtub ning millal ja kuidas selgitada lapsele pärast teise vanema tundmaõppimist, et tegemist on tema vanemaga, kes soovib ka edaspidi lapsega suhelda ja tema elus vanemana osaleda.
12. Selles lahendis pidas Riigikohus põhimõtteliselt võimalikuks määrata lapse ja vanema suhtlemise korraldamiseks vahendaja erieestkostja näol ega välistanud erieestkostja määramist ka olukorras, mil määratakse kindlaks vanemate suhtluskord lapsega. Praegusel juhul on maakohus erieestkostja määramist põhjendanud asjaoluga, et erinevad meetmed, mida kohus on kohaldanud isa ja lapse suhtlemise võimaldamiseks, pole tulemusi andnud ning ema on järjepidevalt rikkunud lapse õigust isaga suhelda. Lapse heaolu tagamiseks piiras maakohus ema isikuhooldusõigust küsimustes, mis puudutavad lapse ja isa suhtlemist, võttes lapse ja isa suhtlemist puudutavas küsimuses temalt otsustusõiguse ja määrates isa ja lapse suhtlemist korraldama erieestkostja. Maakohtu lahend ei ole kolleegiumi arvates vastuolus  PKS § 209 lg-ga 1 ega ka eespool viidatud Riigikohtu lahendis esitatud seisukohtadega.
13. PKS § 122 lg 1 kohaselt ei kehti vanema hooldusõigus neis lapsega seotud asjades, mille jaoks on määratud erieestkostja, samuti kohtuasjas, kus on määratud muu esindaja. Maakohus piiraski lapse ema hooldusõigust lapse ja isa suhtlemise küsimustes ning määras seda korraldama erieestkostja. Et lapse ja vanemate suhtlemiskord on maakohtu lahendis kindlaks määratud ja ringkonnakohtu lahendit ei ole vaidlustatud osas, millega maakohtu määrus jäeti selles osas muutmata, saab erieestkostja otsustada lapse ja isa suhtlemise korraldamise üle osas, milles see maakohtu määrusega on reguleerimata.

LegisPro Õigusbüroo osutab oma klientidele juriidilist nõustamisteenust kõikides olulistes õigusvaldkondades, olles spetsialiseerunud eelkõige eraõiguse valdkonnale.

Peame oluliseks, et meie kliendid saaksid just nende vajadustele vastava lahenduse, mis arvestaks igakülgselt kaasaegse õigussüsteemi keerukust.

Teenindame oma kliente nii eesti, vene kui ka inglise keeles.

Meie peamiste tegevusvaldkondade kohta saate täpsemat informatsiooni rubriigis Teenused.

Pakume lisaks ka tollimaakleri ning raamatupidamisteenuseid.

Küsimuste korral palume võtta ühendust e-kirja teel info@legispro.eu või telefonil (+372) 5098686.